kolmapäev, märts 12, 2014

... see aasta tuleb kevad teisiti!


Meil kõik õitseb, laulab, lõhnab ja sädeleb.Kirsi- ja aprikoosi puud on valged, ilm on juba pikemat aega ilus olnud ja soojaks kisub ka.Täna lausa +18.Turud on värsket rohelist kraami juba täis ja isegi Kreekast pärit maasikad kõlbavad juba süüa.Kevad nagu kevad ikka.
 





Minu kevad on seekord veidi teistmoodi.Kogu selle sära ja helenduse keskel kirjutasin ma alla töölepingule ja lähen peale pea 4 aastast pausi jälle tööle! 

Rõõm on suur! Osalt sellepärast, et mul on nüüd palgapäev ja mees ei pea öösiti rahamurede päras unetult voodis vähkrema. Vahepeal tundus minu töötamine pere ja sõprade seas põhiküsimuseks kujunevat, hakkas juba kergelt piinlik pidevalt vastata, et ei, ma ikka veel ei tööta. Viimatises telefonivestluses jõudis Tauno vanaema temalt 4 korda küsida, et kas ma tööle pole läinud. Noh, vähemalt selles osas saavad nüüd kõik kergendatult hingata. Me tuleme küll kenasti toime, aga 2 palka on ikka 2 palka, seda ka Eestis väljaspool elades. Pealegi, mulle meeldib teada, et olen selle ilusa kleidi, või isegi kaks, täiesti välja teeninud :) Ja asudes praktiliselt Euroopa südames, on sageli kiusatas põigata Austria Alpidesse või natuke Itaalias seigelda, see aga vajab alati teatud ressursse. 
Teiseks meeldib mulle, et mul hakkavad olema kolleegid, ühisüritused ja seltskond, kuhu ma kuulun. Iga kolimisega hakkame oma tutvusringkonda nullist üles ehitama. Raske on kirjeldada, mida see tegelikult tähendab. Tänaseks oleme palju targemad ja oskame tutvusi sobitada väga erinevates olukordades,aga tõde on siiski see, et kolleegidega on tavaliselt suhteliselt lähedased ja head suhted. Kindlasti aitab see mu keeleoskusele palju kaasa. Kuigi enamus inimesi räägivad kenasti inglise keelt, tuleb ka horvaatia keeles asju ajada.
Kolmandaks, mulle meeldib tegelikult rutiin. Jah, võin ausalt tunnistada, et olen kodus oldud aja jooksul veidi laisaks muutunud ja nii võin end vahel avastada keset päeva hommikumantlis kohvi lürpimas. Nii keha kui vaim muutuvad ainult koduste asjatoimetustega nürimaks. Kuigi ma ei ole sugugi hommikuinimene, loodan, et kohustus minna ja särada annab päevale positiivse laksu.
Noora arvab, et minu töölkäimiseks piisab sellest, kui panen kontsad alla, seeliku selga ja värvin huuled ära ning näitan näpuga, mida keegi tegema peab. Kust ta selle veidra veendumuse saanud on, ma küll öelda ei oska ja sellest ei piisa ka.
Lähen tööle samasse firmasse, kus Taunogi töötab, Ernst&Young'i (Moonika, 2:1 meie kasuks :)), ametinimetuseks on paljulubav Facilities Manager. Kuidas need 2 manageri edaspidi ühte korterisse ära mahuvad, seda peame veel arutama. Tegelikkuses see muidugi nii uhke ei ole- töö seisneb praktilises kontorielu korraldamises. Et kõigil oleks olemas kõik tööks vajalik, lambid põleksid, vesi jookseks ja pastakad kirjutaksid. Tavaline administratiivne töökoht. 
Taunoga me otseselt kokku ei puutu, aga kui tal pastakas ära kaob, tuleb tal uut ilmselt minu juurest otsida. 
Muretsen veidi sellepärast, kuidas me harjumuspärane elu ümber kujundada. Et Noora ei jätaks võtmeid koju ja ei helistaks mulle keset päeva. Et Saara ei alustaks hommikul 7.30 oma pool tundi kestvat jonni- ja jauramistuuri sukkpükste värvi pärast. Et mina ei veedaks oma vaba aega koristades, pesu pestes-triikides ja süüa tehes. 
Veidi kardan ka, kuidas ma tööl hakkama saan. Keeleoskus on ju siiski praktiliselt minimaalne. Mitmed korrad anti vihjates mõista, et kinnisvaraomanike ja majahaldurite suhtes tuleb end karmilt kehtestada, kuna nad kipuvad lubadustest mitte kinni pidama. Ja ma väga loodan, et nii kolleegid kui ülemused suudavad minusse suhtuda kui tavalisse töötajasse, mitte kui Tauno abikaasasse.
Laste pärast muretsen ka, eriti nende suvevaheaja pärast. Oleme ju harjunud olema koos ja vabad minemaks sinna, kuhu hing ihaldab. Süda valutaks nii neid lapsehoidjaga suvi läbi linnas hoides kui ka terveks suveks Eestisse vanavanemate juurde saates. Ega lõpuni ilusat lahendust hetkeolukorras ei ole. Loodan, et vanavanemad ja sugulased (kes te kõik seda loete, eks :)) saavad abiks olla ja laste suvepuhkuse ajal neid hoida. Ma saan aru, et kerge see ei ole, aga vahel harva kohtudes on loodetavasti rõõmu rohkem kui muret ja õnneks on võimalik kohustusi jagada. Paar kuud läheb kiiresti. Siis saab jälle 10 kuud puhata :)
Et veidike segased tunded on sellega seoses. Ja sel nädalal, kui taevas on sini-sinine ja väljas mõnusalt soe, mõtlen küll, et kas kontorisse minek on praegu kõige mõistlikum mõte. 
Kuid... first things first, eks ole! 



teisipäev, veebruar 25, 2014

Kuidas ma tordivõistlusele läksin...



Eesti Vabariigi aastapäev on minu jaoks alati suur ja tähtis püha.
Tavaliselt hakkan ma varakult mõtlema, mida süüa teha, kuidas lauale panna ja keda külla kutsuda.
Natuke täitsa sassis, noh :)

Enamasti tuulan oma lemmikutes toidublogides ja nami-namis, et siis teiste antud häid soovitusi ja nippe järele proovida. Seekord oli natuke teistmoodi.Kui nami- namis järjekordne isamaaline tordivõistlus välja kuulutati, arvasin, et peaks seekord ise midagi välja môtlema ja mitte end taaskord võõraste sulgedega ehtima. Seda enam, et tublimatele välismaa osavôtjatele oli eraldi auhind välja pandud :)

Nooh... tordivõistlust võite ise siit vaadata, üks uhkem kui teine ja päris uskumatu, kust inimestel need ideed tulevad.
Ma käisin ikka hea mitu päeva ringi, kuulasin siit ja piilusin sealt- no ei tulnud mitte midagi pähe!

Siis ühel hetkel tuli.
Pulgakoogid! Täpselt!
See ei ole mingi küpsisetort, eks ole. Pulgakoogid on terve teadus ja kuigi ma olen neid ka varem teinud, siis võin kokkuvõtteks öelda, et parem, kui te neid kodus järgi teha ei proovi.
Kui isegi läheb õnneks ja kook sealt pulga otsast alla ei kuku või läbi ei vaju, siis vôib juhtuda, et värskelt glasuurituna kukuvad need koos alusega lihtsalt köögipõrandale laiali...

Pulgakoogid on pulga otsa pandud koogid. Lollypop kook, nagu Saara ütleb. Pulgakoogi sisu on keeksitaoline kook, mis on purustatud ja näiteks toorjuustuga segatud. Sellest massist vormitud pallikesed torgatakse pulga otsa, glasuuritakse sokolaadiga ja kaunistatakse. Näeb tõesti välja nagu pulgakomm.

Ettevalmistused algasid mitu päeva varem. Mul oli vaja siniseid kaunistusi. Nonparelle või mida iganes. No neid selliseid muidugi meil siin kusagil ei müüda. Tuli meelde, et seal samas armsas nami-namis olin näinud koduste nonparellide tegemise õpetust ja otsisin selle üles. Tehnoloogia äärmiselt lihtne- tee nagu piparkoogi glasuur, tooni sobivat värvi, lase kondiitripritsiga õhukesed triibud küpsetuspaberile ja kuivata 2-3 päeva. Hiljem saab triibud kenasti pulbriks hõõruda. Toiduvärvid olid mul siin täiesti tavalised- mitte mingid udupeened looduslikud. Ja seepärast ei saanud (loe: julgenud)  ka lipusinist värvi teha, no süda ei lubanud tervet pudelit tühjaks valada. Kes neid laste siniseid hambaid pärast pestu jõuab.
Mustaga oli palju lihtsam. Hakkisin Oreo küpsiseid, mis on umbes nagu Mesikäpa küpsised, aga palju viletsamad. Kuigi koogikaunistuseks sobivad hästi.

Keeksi küpsetasin päev enne pidu. Ma ei ole nii korraliku keeksi vist veel küpsetanudki. Sidrunikoor ja terve pakk vôid. No kui juba, siis juba... Enne magama minekut maitsesin keeksi ja tundsin, et see pole ikka see... Keeks oli magus, kuigi panin palju vähem suhkrut, kui ette nähtud. Kui sinna veel valge sokolaad ja kogu see kaunistusvärk peale panna, ei söö seda  peale laste ilmselt mitte keegi...Pealegi, sidrunikeeks ei hiilga just eestimaisusega. Ja et tordivôistlusel edukalt osaleda, peab olema nii sisu kui vormi :)

Keerlesin pool ööd voodis ja hommikul ärkasin targemana kui kunagi varem.
Leib.
Jah, seesama leib, mida ma jonnakalt iga nädal küpsetan ja mida mu perekond väidetavalt kunagi (kapi pealt) üles  ei leia. Seetõttu jääb pool leiba tavaliselt alati seisma ja tahkub.
Leib sobib isamaalise pulgakoogi sisse väga hästi.

Riivisin leiva ja röstisin pannil. Hing ihkas ikka midagi hapukat ka sinna juurde ja nii keetsin sügavkülmast leitud metsamarja segust väikse moosi. No see nägi küll suht eestimaine välja- punane sôstar, mustikad, pôldmarjad ja vaarikad.  Segasin riivleiva, törtsu moosi ja toasooja toorjuustu kokku ning veeretasin pallikesed.

Pallid peavad veidi külmkapis seisma. Sellel ajal sulatasin valge sokolaadi. Valge sokolaad on üks hirmus nuhtlus, see ei kannata tegelikult  üldse kõrget temperatuuri, nii et jälgisin vett lausa termomeetriga.
Liimisin sokolaadiga pallid pulga otsa, kastsin glasuuri sisse ja üritasin kaunistada.
Pallide säilitamine oli kõige raskem osa.Proovisin neid munakarbi sisse torgata, aga see osutus ikkagi liialt ebastabiilseks.

Saara oli ka kodus ja tema kaasabil lendas nii mõnigi koogike, kui mitte kõik, põrandale vôi köögikapile. Pärast rääkis kõigile suurte silmadega, kuidas koogid maha kukkusid.

No mõnest sai asja ka. Ja nägid tegelikult täitsa vahvad ja omapärased välja.


Sööjatele täitsa maitsesid, kuigi Tauno arvas, et ma olen parema sisuga pulgakooke teinud.
Mille peale ma ütlesin, et jah, ilmselt küll, sest leivast ma neid ju varem teinud ei ole.
Ahaa! Seda ei arvanudki keegi ära, et need on leivast tehtud!
Minu maitse jaoks jäid siiski veidike liiga magusad.
Oleks ma teadnud, et Zagrebi teisel eestlasel, Monikal, on kodus Eestis korjatud mustsõstardest moosi, oleks ma ilmselt tema juurde dessandi teinud- see oleks koogikestesse väga hästi sobinud.


5 eestlast Zagrebis sõid need koogid presidendi vastuvôtu kommenteerides viimseni ära.
Oli tore pidupäev!



teisipäev, november 05, 2013

Mirogoj

Mirogoj on Zagrebi kalmistu. Mitte lihtsal kalmistu, vaid nad nimetavad seda lausa kalmistu- pargiks. Ma tegelikult ei teagi, kuidas seda oleks ôigem eesti keeles nimetada.

Nimetama aga peab, sest ka suured reisijuhid mainivad seda sageli kui ühte olulist Zagrebi vaatamisväärsust. Kalmistu asub kesklinnast mööda mäenôlva üles ja on kasutuses juba alates 1876 aastast. Sinna on maetud palju kuulsaid horvaate. üldiselt vôib kohata kôiki religioone esindavaid haudu: nii katolike, juute, moslemeid, protestante jne.
Kalmistul on vôimas sammaskäik ja uhke kirik.

Ma käisin lastega seda avastamas ühel kôige olulisemal ôhtul, 1. novembril, kôikide pühakute päeval. See on Horvaatias suur riigipüha ja inimesed kasutavadki seda enamasti selleks, et käia lähedaste haudadel ja viia siia küünlaid ja lilli. Usun, et terve nädalavahetuse jooksul mattus see suur kalmistu küünaldemerre. Igal juhul oli seal sel ôhtul jalutamine imeline elamus.

Kohal olid tuhanded inimesed. Linnavalitsus oli juba pikalt hoiatanud, et autoga ei ole môistlik tulla, sest liiklus on nii tugevalt häiritud. Katedraali juurest viisid tausta bussid mäenôlvast üles. Kuigi esmapilgul oli järjekord ligi kilomeetri pikkune, liikus see siiski kiiresti, sest bussid voorisid vahet pidamata.
Enne bussile astumist sai küünlaid osta. Me ostsime ka ühe, aga enamasti oli inimestel neid siiski kaasas kümnete kaupa.














esmaspäev, november 04, 2013

Zagreb

Oleme nüüd juba paar kuud siin kohal olnud. Mônus on, minu jaoks kohe palju mônusam kui Türgis.
Lühidalt: saan ise oma tegemisi ja toimetusi ajada, ei ole pidevalt sôltuv kellestki, kes tôlgiks, aitaks, viiks ja tooks.
Inimesed räägivad inglise keelt, trammid on kiired ja korralikud ning tegelikult saab linnas asju isegi jalgrattaga ajada.
Ja linn ise on... täitsa nagu Euroopas. Mônes môttes ehk veidi igavgi, aga väga kodune ja mugav.

Kogu aeg on kiire. Lapsed ja ka mina said kooli ja lasteaeda. Mina siis kooli, mitte lasteaeda.

Noora kooliks on Horvaatia ôppekavaga kool, kus ôpetatakse inglise keeles. Meenutab natuke minu koolipôlve, kohati tundub arengu môttes väike mahajäämus olevat ja tuupimisele ja raamatute- vihikute tassimisele ning korrashoiule pannakse ikka suurt rôhku. Samas on tore, kui hindeid pannakse ja Noorale üldiselt meeldib. Kool on kodu lähedal, ôigupoolest valisime kodu kooli lähedale, nii et ta saab sinna ise minna ja tulla. Peale Türgit on see ikka väga suur saavutus iseseisvumisel. Vahetl ta käib kodu lähedal poes, tennistrennist tuli ise koju ja nädalavahetusel leidis endale isegi ôuest kohalikud sôbrad.

Saara sai ka suhteliselt kodu lähedale lasteaeda. Kahjuks ta küll sinna ise ei lähe ja ei tule. Aga mina pean lühemat aega taksot mängima. Saara lasteaed on rohkem nagu lastehoid, selline laste ära hoidmise koht. See on imepisike, vaid 17 last ja enamus neist muidugi horvaadid. Samas ôpetajad on äärmiselt toredad ja Saarale meeldib seal väga. Nad laulavad ja räägivad inglise keeles ja see jutuvadin hakkab kodus vahel lausa tüütuks muutuma. ôpivad ikka ka, ta siin ühel päeval tutvustas mulle lasteaias meisterdatud green (roheline) türannosaurust ja red (punane) lihtalt saurust.

Mina läksin ülikooli juurde keelekursustele. Istun seal iga päev 3 tundi ja loodan, et hakkab külge. Häälduse ja môistmisega on küllaltki lihtne, on ikka väga vene keele sarnane. Kui nendel tüüpidel oleks ôigel ajal oidu olnud mingi struktuur ja reeglid kokku leppida, oleks sest keelest ehk isegi asja saanud. Nüüd on aga nii, et reegli olemsaolu on pigem erand ja vaesed välismaalased ei saa suurt millestki aru. Iseenesest läheb mul küllaltki hästi, aga no olgem ausad, vôrreldes ameeriklastega ongi mul veidike rohkem lootust.

Oleme môned korrad käinud mere ääres. Imeline!
Kodu lähedal on meil suur järv, mille ümber saab ratta, rulluiskude vôi väikestel jalakestel tiirutada. Super!
Lähedal on mitmed looduspargid ja mäed, kus talvel isegi suusatada saab. Uskumatu!
Linnas on turud, kohvikud-restoranid, jalutustänavad, väljakud. Väga mônus!

Tuleb tasapisi kôigest järgemööda kirjutada...